Teie ostukorv on tühi.
Baamia (okra, söödav muskushibisk) "Clemson Spineless"
Okra - Söödav muskushibisk (Hibiscus esculentus).
Üheaastane rohttaim hibiskuste perekonnast, Malvaeacea sugukonnast. Köögiviljakultuur.
Söödava muskushibiski kodumaaks peetakse troopilist Aafrikat, metsikuna on ta säilinud Antilli saartel. Levinud mitmes Lõuna-Euroopa riigis, Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.
Moskva lähistel kasvatas teda eelmise sajandi alguses edukalt A.P. Tšehhov.
Kultuur on soojust ja valgust armastav, seepärast kasvatatakse teda sagedamini Venemaa lõuna rajoonides. Eelistab kergeid ja orgaaniliste ainete rikkaid muldi.
Taim on põuakindel, kuid rikkaliku saagi saamiseks vajab piisavat kastmist, kuid seejuures ei talu liigniiskust. Seemnete idanemiseks peab temperatuur olema vähemalt +15°C, normaalseks kasvuks aga vähemalt +20°C. Öökülmasid ei talu.
Taim kasvab kuni 2 m kõrguseks (kõrgekasvulised vormid), kääbusvormide vars kasvab 30-40 cm kõrguseks. Vars on jäme, harunev, karmide karvakestega kaetud. Lehed on samuti karvased, suured, 5-7 labalised (harvem terved), hele- ja tumerohelised pikkadel lehevartel. Õied on suured, üksikud, mõlemasoolised, isetolmlevad, õiekroon viielabaline. Kroonlehed kollased, kreemid või oranžid, suure punase või violetse keskosaga. Vili kujutab endast sõrmjat, mitmetahulist seemnekupart, mis on 6-30 cm pikkune.
Seemned on ümarad, paljad või pruunikate karvakestega kaetud, tumerohelised või hallid. Toiduks kasutatakse valmimata (kolme kuni kuuepäevaseid) viljaalgeid, kohe, kui nende pikkus on 4-6 cm. Neid lõigatakse kääridega iga 2-3 ööpäeva järel, mitte lastes neid valmida, valminud viljad pole maitsvad ja kaotavad oma dieetilised omadused. Korjatud vilju ei soovitata kaua säilitada (mitte üle kahe ööpäeva), külmkapis mitte üle 3-4 ööpäeva.
Viljad sisaldavad palju valke, karotiini, askorbiinhapet (kuni 45 mg%), limaaineid (kasulikud haavandite ja gastriitide ravis). Vilju tarvitatakse toiduna värskelt, keedetuna, hautatuna, konserveerituna, salatites, suppides ja teistes roogades. Enne tarvitamist eemaldatakse viljalt viljaraag ja pestakse hoolikalt. Tooreid seemneid kasutatakse kui rohelisi herneid, küpsetest seemnetest tehakse aga surrogaatkohvi.
Soovitatakse kasvatada avamaal või ajutiste kilekatete all. Istutatakse istikud, mille vanuseks on 35-45 päeva. Taimedevaheline kaugus reas 30-40 cm, ridadevaheline kaugus 60 cm.
1 gramm = 16-18 seemet.
Üheaastane rohttaim hibiskuste perekonnast, Malvaeacea sugukonnast. Köögiviljakultuur.
Söödava muskushibiski kodumaaks peetakse troopilist Aafrikat, metsikuna on ta säilinud Antilli saartel. Levinud mitmes Lõuna-Euroopa riigis, Ameerikas, Aafrikas ja Aasias.
Moskva lähistel kasvatas teda eelmise sajandi alguses edukalt A.P. Tšehhov.
Kultuur on soojust ja valgust armastav, seepärast kasvatatakse teda sagedamini Venemaa lõuna rajoonides. Eelistab kergeid ja orgaaniliste ainete rikkaid muldi.
Taim on põuakindel, kuid rikkaliku saagi saamiseks vajab piisavat kastmist, kuid seejuures ei talu liigniiskust. Seemnete idanemiseks peab temperatuur olema vähemalt +15°C, normaalseks kasvuks aga vähemalt +20°C. Öökülmasid ei talu.
Taim kasvab kuni 2 m kõrguseks (kõrgekasvulised vormid), kääbusvormide vars kasvab 30-40 cm kõrguseks. Vars on jäme, harunev, karmide karvakestega kaetud. Lehed on samuti karvased, suured, 5-7 labalised (harvem terved), hele- ja tumerohelised pikkadel lehevartel. Õied on suured, üksikud, mõlemasoolised, isetolmlevad, õiekroon viielabaline. Kroonlehed kollased, kreemid või oranžid, suure punase või violetse keskosaga. Vili kujutab endast sõrmjat, mitmetahulist seemnekupart, mis on 6-30 cm pikkune.
Seemned on ümarad, paljad või pruunikate karvakestega kaetud, tumerohelised või hallid. Toiduks kasutatakse valmimata (kolme kuni kuuepäevaseid) viljaalgeid, kohe, kui nende pikkus on 4-6 cm. Neid lõigatakse kääridega iga 2-3 ööpäeva järel, mitte lastes neid valmida, valminud viljad pole maitsvad ja kaotavad oma dieetilised omadused. Korjatud vilju ei soovitata kaua säilitada (mitte üle kahe ööpäeva), külmkapis mitte üle 3-4 ööpäeva.
Viljad sisaldavad palju valke, karotiini, askorbiinhapet (kuni 45 mg%), limaaineid (kasulikud haavandite ja gastriitide ravis). Vilju tarvitatakse toiduna värskelt, keedetuna, hautatuna, konserveerituna, salatites, suppides ja teistes roogades. Enne tarvitamist eemaldatakse viljalt viljaraag ja pestakse hoolikalt. Tooreid seemneid kasutatakse kui rohelisi herneid, küpsetest seemnetest tehakse aga surrogaatkohvi.
Soovitatakse kasvatada avamaal või ajutiste kilekatete all. Istutatakse istikud, mille vanuseks on 35-45 päeva. Taimedevaheline kaugus reas 30-40 cm, ridadevaheline kaugus 60 cm.
1 gramm = 16-18 seemet.
Eng.: Okra, Gumbo, Lady fingers, gambo, gombo, okura, ocra, bamia ochro, bhindi, bombo, chimbombo, Bhindee, Bhindi, Bindi, Cantarela, Gombaut, Bumbo, Mesta, Ochro, Okro, Quiabo, Quimbambo, Quingombo, Rosenapfel, Vendakai, qiu kui, okura. Suom.: Okra. Sven.: Okra. Bot. syn.: Abelmoschus esculentus.
* Okra on hiina roosi ehk hibiski lähedane sugulane. Teda saab kasvatada talvel aknalaual. Et teha kindlaks, kas vili on küps, murdke tema tippu ja kui see paindub, aga ei murdu, siis võib ära võtta. Ka ülevalminud viljadele saab leida kasutust: kuivatatud viljad sobivad käsitööks (floristid kasutavad neid kuivkimpudes).
* Isetolmleja, niiskes kliimas on võimalik ka võõrtolmlemine, mille tulemusena selliste seemnete külvil saadud taimede sordiomadused muutuvad. Bamia hakkab vilja kandma 60-65 päeva peale külvi ja see kestab kuni külmadeni. Saagikus hea, korraliku hoolduse korral saab ühelt taimelt 30-40 kuprakest. Toiduks tarvitatakse 3-4 päeva vanuseid viljaalgmeid – praetuna, keedetuna, salatites, suppides, garneeringuks, kastmetes jne. Bamia viljad sisaldavad B, C ja A rühma vitamiine ning limaaineid, mistõttu on eriti hinnatavad maohaavandi- ja gastriidihaigetele. Valmimata seemnetest, mis koristatud enne öökülmi, saab teha „rohelisi herneid“ sisse.
Valminud viljadest saab aga kohvi. Seemned praetakse pannil ilma õlita kuni tekib kohviaroom. Siis jahutatakse ja jahvatatakse. Ei sisalda kofeiini, seetõttu võib juua nii õhtul kui öösel (eriti kasulik lastele ja vanuritele). Bamia kasvab hästi viljakal ja kergel mullal, ei talu soostunud, kõrge põhjaveega alasid.
Lihtne kasvatada, ei vaja erilist hoolt. Seemned külvatakse kuivalt 9-10 mai paiku, kui öökülmade oht on väike ja öine temperatuur ei ole alla +12+15°C. Külvatakse 2 seemet ühte auku (sügavus 2,5-3 cm). Ridade vahekaugus 70 cm, taimede vahe reas 30 cm.
Kastetakse ja sõltuvalt mulla niiskusest veelkord 10 päeva pärast külvi. Peale tõusmete ilmumist (2-3 nädala pärast) näpistatakse nõrgem taim ära, jättes vaid ühe taime istutusauku. Rohitakse, kastetakse harva, kuid põhjalikult, et 30-40 cm sügavusel oleks maa piisavalt märg.
Kasvud eemaldatakse (saak on neil väike, kuid varjutavad taime ja takistavad hooldust). Vajadusel võib mullale lisada kõdusõnnikut ja väikestes kogustes mineraalväetist (arvestades sellega, et ise tarvitate bamiat ju toiduks).
* Baamia on sama soojanõudlik kultuur nagu baklažaan. Seepärast viljeletakse teda vaid lõunaregioonides.
Kuid asjaarmastajatel on jõukohane kasvatada teda ka Eestis: istutades 30-45 päevased potiistikud 30 cm vahedega ridadesse, soojenenud mulda. Paljasjuureline istik ei hakka kasvama, kuna taimel on sammasjuur ja suur hulk kõrvalharusid. Baamia seemned idanevad temperatuuril +20+22°С. Avamaal jäetakse kasvuruumi 60x30 cm, seemnete külvisügavus 2-5 cm, sõltuvalt mullast. Baamia kasvab paremini kergel viljakal mullal, eelkultuuriks sobib kurk. Hea on anda lisaks ka veel mineraalväetiste segu.
Kasvatamine sarnaneb baklaþaani omale, seega peab taim olema fosforväetistega kindlustatud. Tõusmed ilmuvad 10-15 päevaga, sõltuvalt ilmastikust. Kasvuks ja viljakandvuseks on vaja temperatuuri üle +20°С, kuivade ilmadega on vajalik kastmine, eriti viljade koristamise ajal. Kilekatete all säilib niiskus mullas paremini, kuid õhuniiskus on seal suurem, seepärast on vajalik tuulutamine, tõstes kilet tuulealuselt küljelt üles. Temperatuur ei tohiks kile all tõusta kõrgemale kui +30°С.
Baamiat väetatakse kombineeritud mineraalväetistega. Antakse kuni 2 spl väetist ämbri vee kohta, viljakandeperioodil väetatakse veel lisaks kaaliumnitraadiga (samas koguses). Juba kaks kuud peale tõusmete ilmumist hakkavad varajased sordid õitsema, aga veel viie päeva pärast saab esimesi vilju korjata.
Pidage meeles: õigeaegselt koristamata jäänud viljad muutuvad mittesöödavaks.
Viljakandvus kestab öökülmadeni. Muide, täiskasvanud taim talub öökülmi kuni -2°С, kuid saabuv jahedus peatab viljade kasvu järsult.
Viljade koristamisel tasub olla ettevaatlik, kuna taim on kaetud tiheda peenikese karvastusega ja kokkupuude sellega võib põhjustada nahaärritust.
